Kikass ajaveeb

Pole enam tükk aega miskit kirjutanud, aga oma vabanduseks võin öelda, et selleks on ka lugematul arvul põhjuseid olnud – eks loll ole see, kes vabandusi ei leia – kõiki nüüd tagantjärele ei suudagi ilmselt meenutada ent mõned mis meelde tulevad tähendaks ülesse.

1. Muidugi jalgpalli MM. Kuigi viimasel ajal olen telerist näidatava spordi suhtes (va EMKL, mis pakkus sel aastal isegi kuigipalju põnevust) kuidagi ükskõikne, siis see oli siiski üritus, millel pidi silma peal hoidma – ikkagi kah ju vana jalgpallur. Ilmselt peaks tegelgikul tagant poolt ehk eilsest finaalist alustama, kuna need sündmused värskemalt meeles. Noh, tuleb kohe ära mainida, et tulemus mind ei rahuldanud või õigem oleks öelda: minu tegelik arvamus tulemusest ei kannataks trükimusta . Samas peab ka märkima, et väga palju olekseid finaalmängust õhku ei jäänud – miski 3-4 ehk:

• Robbeni rünnakud, mille lõpp-faasis jäi ta 1:1 Casillasega (tõsi, tuleb tunnistada, et teisel korral teda ikkagi natukene “aidati”) ja oleks pidanud skoorima
• Hollandi peatreeneri otsus kasutada (kogu turniiri vältel) tipuründajana alavormis vaevlevat van Perise’t
• Reeglina peaks kellegi suunas löögiliigutuse tegemine lõppema vähemalt kollase kaardiga, kui see löögiliigutus aga “sisse läheb” siis vist automaatselt punasega? Miks Iniesta seda siis ei saanud?
• Väravale eelnenud karistuslöögijärgse nurgalöögi mitte andmine

Rohkem ei hakka ennast siin praegu ülesse keerama, aga natukene tundus küll, et härra Webb üritas rehabiliteerida Hispaaniale alagrupi esimese mängus (Hispaania kaotas Šveitsile 0:1) tehtud “ülekohut”…

Üldiselt oli kohtunikega nii nagu tavaliselt – turniiri alguses vaatasin, et “Ohooo, täitsa hästi vilistavad.” ja justnagu sõnasin sellega ära. Lugemata või valesti loetud väravad. Ilmselge ühe meeskonna eelistamine ja teised sellised argivilistamised. Usbekistani kohtunik oli minu meelest ainus normaalne

Aga üldiselt, pole hullu Holland, 4aasta pärast üritame jälle, esmalt muidugi paneme 2a pärast Euroopakad kinni. Läheb,  läheb Orange, juba tuleb paremini!

2. Suvi. Suvi on ju üldse selline laisk aeg. Eriti veel siis kui on nii palavad ilmad nagu antud hetkel – kell on 7 õhtul ja kraadiklaas näitab varjus 30 ja nii juba peaaegu nädal järjest. Sellise ilmaga on kõige parem a) istuda päev otsa meres või (piilusin korraks veetemperatuure kodumaa veekogudes – tundub, et ega vees oluliselt jahedam polegi ) b) istuda päeva otsa keldris. Esimese puhul on oht, et nahk ei pea piisavalt kaua vastu, teise puhul võite kaaskodanikud ära hirmutada kui sügisel keldrist välja tulles olete hall nagu keldrikakand.

3. Igsugu muud suvised tegevused nagu näiteks: pikk-pikk Jaanipäev, koolilõpetamised, kauged külalised jne. Ausalt, praegune kuumus on nii laisaks teinud, et ei viitsigi rohkem praegu kribada.

Lõpetuseks jagaksin pisut vanarahvatarkust: Võidab see, kes lööb teisest rohkem väravaid!

…Kostiverest T@n ka peale ja siis võib “Tartu-Otepää-kusagil Antsla külje all” reis alata. Kostiverest Tartuni ei juhtunud mitte midagi põnevat, teeolud olid head, liiklus vaikne, loomi teele ei jooksnud, lapsi ja penionäre ka mitte (kõvad punktid jäid teenimata), T@n rüüpas kõrval õlle, ühtegi hääletajat ega politseinikku ka ei olnud – tüüpiline Piibe maantee. Tartust läbisõidul ei juhtunud ka mitte kui midagi, millel tasuks pikemalt peatuda. Kuigi Tartus tekkis mõte, et peaks ilmselt midagi hamba alla otsima – kere oli na’ hele juba.

Otepää. Nüüd oli küll viimane aeg midagi süüa – parkisin auto ühe looma nimega toitlustuskoha ette ning seadsime sammud tare suunas. Söögikohas valitses meeldiv tühjus. Ja, mis seal ikka imestada, masu aeg ju. Lisaks veel (talve)pealinnale kohased hinnad. Ma olen mitu korda mõelnud, et huvitav, kas sellistes väikeste linnade toitlustusasutustes on äkki kaks erinevat hinnakirja – üks selline, mis on menüüs ja teine selline, mida oskavad küsida ainult kohalikud? Või noh, samas see, et pubi sellisel kellaajal (reede õhtu kell 19) nii tühi on, viitab pigem “kohalikele-mõeldud-hinnakirja” puudumisele. Aga toit maitses tegelikult hea. Võib-olla oli see raha maitse?

Loomanimega söögikoht Otepääl:

Interjöör: *****

Toit: *****

Teenindus: *****

Hinnad: **

Kõht oli täis. Nüüd tuli veel maalt ka läbi käia, et mõned linnast kaasa võetud pakid sinna maha poetada ja isa käest tööriided laenata. Maal ei lastudki väga kaua istuda – Aix helistas (tema juurde me neegriteks minemas olimegi) ja arvas, et kiiremas korras tuleks Otepää Konsumi juures kokku saada nin Antsla poole leekima panna. Nii läkski.

Teel Aix’i “maale” sai Mersuga ka kruusatee ära proovitud. Ma ütleks, et kruusal käitus auto isegi paremini kui asfaltil – mõnusalt vaikne ja kindlalt teel püsiv.

Sellest, mis Aix juures toimus, ei hakka pikemalt pajatama, sest muidu ei jõua ma kunagi pealkirjas mainituni. Pealegi on asju, mida pole vaja laiemal üldsusel teada Igaljuhul oli lõbus. Tööd väga teha ei olnud – Tani ja puulõhkumismasinaga kahasse sai 3 tundi rapsitud ja valmis ta oligi. Kerge söök ja saun ning tagasisõit koju võiski alata. Kõigepealt sai GPS’i usaldatud nint tema juhiste järgi koduteele pööratud… Mõne aja pärast hakkas mulle tunduma, et vähe vales suunas juhatatakse meid. Ja nii oligi – sest GPS oli eelmisel õhtul häälestatud Tsooru minekuks, mis oli hoopis teises suunas soovitule. Edasi sõitsime vanakooli viitade järgi.

Kõik sai alguse sellest, et tavapärase Piibe maantee kasutamise asemel, otsustasin seekord Tallinn-Tartu maantee kasuks. See oli saatuslik viga – või noh, tegelikult nii hull asi nüüd ka ei olnud ja kuni Adavereni oli kõik tip-top. Aga natuke peale Eesti kiiruisutajate pealinna oli tee ääres esimene (liiklus)märk kirjaga “Automaatkontroll”. See jäi kuidagi tähelepanuta, sest:

“Oi, kurat, kaamera!’ hüüdis Tan
“On, vä!? Arvad, et need…”  lause jäigi mul vist lõpetama, sest kui ikka keset pilkast pimedust üks korralik välklambisähvatus su silmanärvidesse tungib, eriti kui sa oled veel 100% kindel, et sealt seda “pauku” ei tule, siis on suhteliselt loomulik, et mõte/lause jääb poolikuks.
“Kurat, tööle on pandud!?”

Esimesed paarkümmend sekundit ei osanudki seisukohta võtta, pigem tundus asi nagu naljakas, aga siis läks “sisekosmoses” monoloog lahti: “Huvitav, kas praegu on endiselt veel testiperiood? Ei tea, palju ma siis ületasin? Trahvi nagu küll praegu ei tahaks saada. Vast on ikka testperiood” jne. Väga dramaatiliselt asja siiski veel ei võtnud – ilmselt aitasid sellele kaasa sähvatused tahavaatepeeglis, mis andsid alust arvata, et ma pole ainus patune – siiski vähendasin parema jala all olevale pedaalile avaldatavat survet, esialgu vaid grammikese võrra.

Järgmiste minutite ja kilomeetrite kestel oli jututeemaks number üks – iseenesestmõistetavalt – kiiruskaamerad. Kui oli tekinud pikem jutupaus arvasin, et oleks ilus sõpra (kes oli auto haldaja) teavitada võimaliku saabuva hoiatuse või halvemal juhul trahvikviitungi eest.
Mina: “Hei, kuule, tead, mul siin juhtus selline asi, et pil…No, kurat, veel üks kord!”
Sõber: “Oot, mis sul juhtus. Ma ei saa aru.”
Mina: “Einoh, ma tahtsin sulle öelda, et tehti minust pilti Tartu-Tallinna maantee peal ja praegu tehti juba teist korda. Mis sa arvad, kas sul võib sellest miskit jama tulla?”
Sõber: “Ei usu. ”

Peale kõne lõppu alandasin gaasipedaalile avaldatavat survet 0,2Paskalini ehk 96km/h  :p

Aga üldiselt oleks täiesti tervitatav nähtus kui need kaamerad ka lõpuks töökorda saadakse, sest tegelikult on neil täiesti distsiplineeriv mõju – vähemalt minu jaoks.

Kiirustage aeglaselt!!

Autori hinnang etendusele “Isa”: ****** (kuus tärni viiest võimalikust)

Alguses tahtsin pealkirjaks panna “Jan on kõva!”, aga tundus, et see kõlab natukene vulgaarselt.

Mitte oma isast ei taha ma sel korral rääkida, vaid hoopis Monoteatri uuest etendusest “Isa”. “Isa” esimest osa – “Ürgmees” – sai vaadatud juba tükkaega tagasi. Siis polnud veel Monoteatritki. Aga Jan Uuspõld oli siis juba olemas ja väga tegija (kui näitleja) – vähemalt minu jaoks

Laiemale üldsusele tuntuks (ka minule) sai Jan tänu erinevatele rollidele ühe Eesti kommertstelekanali poolt toodetud huumorisaates. Saate nimi oli Wremja. Jaan Zorro – Eesti ainuke kosmonaut, mees, kes 2 kuud koos Valentina Tereškovaga kaaluta olekus viibis ja viimast “baba velikaja’ks ” nimetas, Kelgu-Pets – üks täisvereline rullnokk, Birx – vist oli Pets’i pruut, Mürka, Laari naine jt. Need olid rollid, milledele Jan oma keha, hääle ja ka hinge andis. Justnimelt hinge, sest ilma selleta ei oleks need tegelased nii tõetruud olnud. Toona võis siit ja sealt kuulda/lugeda, et kuidas ikkagi nii andekaks ja lootustandvaks peetud noor näitleja sellises nõmeduses kaasa lööb. Arvasin siis ja arvan ka nüüd, et andetum näitleja ei olekski suutnud neid rolle välja mängida. Ja vot siis oleks see saade tõesti mage olnud.

Ürgmeest vaatama minnes oli selline kerge värin/kõhklus sees, polnud ju  ammuilma teatris käinud ja lisaks ei osanud võtta seisukohta monoetenduse suhtes (või pigem vist peaks ütlema, et ma suhtusin eelarvamusega Mati Unt’i kui lavastajasse). Aga nagu selgus, oli mure asjatu – Unt ja Uuspõld tegid väga tublit tööd ja Eesti versioon Rob Becker’i “Defending the caveman” ’st oli viimase peal. Sisuliselt oli etendus poolteist tundi võitlust naerukrampidega. Super!

“Isa” oli ka hea. Võiks öelda, et isegi väga hea st. sama hea kui “Ürgmees”. Ja Jan oli taaskord väga tubli, tegelikult isegi ÜÜÜÜLIKÕVVVA. Ja ausalt, selline õlipositiivne hinnang ei ole kuidagi mõjutatud tõigast, et Jan meid keset etnedust “välja valis” ning “ilusateks inimesteks” ja “kenaks, ilma lasteta”, noorpaariks” nimetas .

Nii “Ürgmees” kui “Isa”  on etendused meist endist – meie argielu vaadatuna läbi huumoriprisma. Ja nad on kuramuse lihtsad kuulata/jälgida  – minusuguse matsi jaoks(ning neis on ka palju äratundmisrõõmu). Selles lihtsuses on midagi, mis köidab. Samamoodi nagu  see “midagi” on odavas Gruusia veinis, aga puudub 1997 aastakäigu “jube-kallis-prantsusmaa-veinis-mis-on-toodetud-4000-aastases-tammevaadis”.

Kui eelistate röstitud kanamaksa aprikoosikastmes vanaema poolt tehtud kotletidele, siis ei ole “Isa” Teie jaoks, pigem minge “Kirsiaeda” vaatama.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kui ühel hommikul leidsin oma elektroonilisest postkastist abipalve – sõber kutsus appi puid tegema. No, kuidas ma ütlen sõbrale ei? – lisaks on puude tegemine mulle juba poisikesepõlvest peale meelt mööda olnud + võimalus kontoritööle vahelduseks viibida värskes õhus ning teha tööd, kus on vaja peale näpulihaste ka teisi muskleid pingutada – oma “JAH” sõna andsin suhteliselt kiiresti. Ja koheselt hakkas idanema järgmine idee: mis oleks kui kehastaks poolteist päeva Jeremy Clarksoni?

Selline, aga ilma tibita

Jeremyle meeldivad Lamborghini’d ja Koenigsegg’id. Ilmselt oleks Eestis suht võimatus sellist masinat paariks päevaks proovisõidu jaoks saada. Seega tuli mõelda millegi maisema peale. A, et äkki võtaks näiteks mmmmmm…Mercedese? SLS AMG’d või CLS-klassi küll saada ei õnnestunud, aga mulle, lihtsale maapoisile, sobis ka uue E-klassi 350CDI (E 350 CDI BlueEFFICIENCY AVANTGARDE)

AVANTGARDE pakett

Välimus/eksterjöör: Ei ole viga, täitsa ok, aga minu jaoks siiski liialt konservatiivne ja korralik (ühesõnaga Mersu) – ilmselt just see ongi see, mis keskmisele Mersu omanikule meeldib. 3/5 (kolm palli viiest).
Intererjöör:  Väga viis, jätab peene ja kalli mulje, aga eks paremini saaks alati (eriti häiris näidikutebloki “kandiline kaar”, justnagu pärineks see 80ndate Mersust või pigem isegi võiks öelda, et keegi on ehitanud ümmarguse maja kandiliste akendega…öaka).  5/5 (viis palli viiest, aga häääääästi pisikese miinusega eelpoolt nimetatud häiriva detaili pärast).
Mootor: 3liitrine 170kw V6 diisel. Njaa. Ei ole paha Väljast kuulates üllatavalt vali ja traktorilik, autosse istudes vaikselt nurruv, selline kõrvu paitav heli, mis kiirendades muutub mõnusaks jõuliseks urinaks. 5/5

Oo, mõnus äratundmisrõõm – Mersu käib ka nupust käima, nagu Hondagi . A, kus käigukang on – harjumuspärases asukohas vaatab vastu suur ümmargune nupp, millega iseenesest olet täitsa tore käike vahetada – nääd, täitsa olemas, nagu ameeriklastel, rooli küljes, paremal pool. Vaikne on ka. Oooooh, krt, selja tõmbas istmesse küll, no, mitte päris nii rajult nagu Miku Subaru, aga täitsa hea minek ja diislile omaselt madalatel pööretel. Võnnn, võnnnn, noh rullnokad, kus olete? Et võiks ju joonele ajada küll, vä?

Egas midagi, kodust tööriided kaasa ja padavai Lõunasse. Mõeldud-tehtud. Kuna minule teadaolevalt pole Mersu oma arendusosakonnas veel nii kaugele jõudnud, et auto õhu ja armastuse toel liiguks, siis pidin paraku ka tanklast läbi kulgema. Seal tekkis esimene väike probleem. Nimelt, ei leidnud kusagilt nuppu/kangi, millel oleks kütusetankimispumba kujutis. Mõtlesin, et ,enne kui Mercedese kliendituge tüütama kukun, katsetan korra vana head “kui-ei-saa-nõuga-siis-saab-jõuga” lähenemist ning vajutasin kergelt kütusepaagi “uksele”…ja nii lihtne see oligi – ei mingit mescedeselikku kõrgtehnoloogiat. Huvitav, kas kütuseluugi (elektroonilise)avamise tehnoloogia leiutamiseks polnud arendusosakonnal:

• piisavalt raha
• piisavalt vinget ideed
• piisavalt aega
• mõni muu tobe vabandus

Mina omaltpoolt teeks ettepaneku, et kütuseluuk võiks avaneda näiteks helistamise või SMS’i saatmise peale. Näiteks helistades numbrile 900xxxx (kõneminut 9,90+km+kõnealustustasu) või siis saates 25eeguse SMS’i numbrile 1512 sisuga TAHAN TANKIDA.

Paak kütust täis. Järgmisena võiks testida pakiruumi e pagasniku mahutavaust – Topgearis on sellist katset vist ainult ühel korral tehtud ja näiteks Silberauto kodulehel pole, tehniliste andmete all, selle kohta mingit infot – parasjagu oligi vaja üks kõik-ühes kontorimasin maale viia. Mahtus sisse küll. Pakiruum on iseenesest suhteliselt mahukas või tegelikult peaks ütlema sügav (sügavust mõõdan mööda z-telge ehk siis tagatuledest tagumiste istmeteni), aga ava kust asju sisse ajada oli ehk pisut kitsas (kõrgus mööda x-telge). Ahjaa, pakiruum avaneb ja sulgeb nii manuaalsel kui ka automaagilisel teel.

Kütust on, pagasit ka juba natuke on, nüüd võiks keskenduda sõidumõnu testimisele? Plaan oli minna mööda Piibe maanteed, seega ots Narva poole ja minekut. Teelõik Vesse-Maardu järv on autode testimiseks nagu loodud. Mersu tuli nimetatud magistralijupil kenasti toime ja  pidas ennast suhteliselt viisakalt üleval, ainult vedrustuse kallal võiks pisut norida (on siis nii raske teha nupust seadistatavat vedrustust), oli teine vähe jäik sellise kuumaastiku jaoks.

…järgneb…

No näiteks viimati oli selline tahtmine kusagil veebruari lõpu poole, kui töölt tulles polnud kodu juures (ca kilomeetri raadiuses) autot kusagile parkida. Praeguseks on see viha muidugi oluliselt lahtunud ja ilmselt suudan sellest rääkida nii, et pole vaja ropendada ega midagi, aga toona…oi rsk, ma ütlen, siis oleks tahtnud linnaisadega ühe korraliku monoloogi – stiilis: pii-pii-pii-pii @%#£, kuradi raisad – maha pidada. Dialoogiks ma ei oleks asjal minna lasknud, lihtsalt nii palju oleks öelda olnud

No ühesõnaga, iga kuramuse talv on üks ja see sama jama – Tallinna LV: “Me ei olnud lume tulekuks valmis.” – seekord oli muidugi ette teada, et pealinnal rahadega tuuga ja lumesaju korral ei ole linnalt põhimõtteliselt mingit abi loota. No, ja nii ta täpselt läks kah. Vaevu suudeti suuremad tänavad nii enam-vähem sõidetavad hoida. Mul endal sellega erilisi probleeme pole, mulle meeldibki kui tänavad on lumised – on vähe huvitavam sõita ja auke pole ka nii palju, ent palju on neid, kes lumega end autoroolis nii kindlalt ei tunne (loe: kelle kogemustepagas pole piisav selliste oludega toimetulekuks) – minu probleem on: PARKIMINE KODU JUURES.

Siit võiks muidugi hakata edasi aretama teemat, et mille eest ma Tallinnale see 600EEK aastas maksan, kui parkida nagunii kuhugi pole. Muidugi tegelikkuses ongi nii, et selle 600EEK eest saab ainult loa parkimiseks – ehk linn ei pea loaomanikule garanteerima muud kui seda, et ta õiges kohas parkimisel trhavi ei saa. See kas loaomanikul on kusagil parkida või mitte, sellest on neil sügavalt po***. Kurat, see on ju tegelikult hea äriidee, et võiks näiteks city24’s hakata müüma korteriostulubasid:

Müüa korteriostuluba Tallinna kesklinnas. Luba annab Teile osta korteri Tallinna kesklinna juhul kui leidub keegi, kes on nõus Teile selle müüma.
H: 1000EEK

Kontakt:
xxx(at)eesti.ee

Selle jutuga ei taha ma öelda seda, et linn peaks mulle parkimiskoha garanteerima, kaugeltki mitte, aga ta võiks natukenegi rohkem näidata ülesse tahet (tasulise parkimisala)tänavaid korras hoida, eriti just talviti (eriti just hommikuti, aina tuleb ühte jutti… (8)) lumekoristamisel. Kui ta seda teeks, siis mul ehk ei tekikski küsimust, et kuidas ja kus seda raha ikkagi kasutatakse.

Kui juba tänavate/teede seisukorrale jutt läks, siis teeks kohe väikese soovituse Tallinna  Transpordiameti liiklusteenistuse direktorile M.S’le: soovitaksin Tallinna sisseõitudele üles panna liiklusmärgi, mis hoiatavad, et linnas võib kohati esineda sõidetavaid tänavaid. Kuna minu mõttelend ei küündi selleni, et disainida liiklusmärk, mis hoiataks korralike teede/tänavate eest, siis lähenesin asjale vastupidi loogikat kasutades:

Liiklusmärk "Löökauk"

“Tere maailm!” on vist sellistel puhkudel kombeks öelda?

Oma esimeses postituses tahaksin öelda tänusõnad Mikule, kes oli mulle abiks selle ajaveebi ülesseadmisel – täpsemalt öeldes varustas mind andmebaasile juurdepääsemiseks vajaminevate parameetritega. Aitäh, Miku!